Rooste on kõige suurem probleem
Uuemad autod, uued riskid
Ära osta läbisõitu, osta hooldusajalugu
Heitgaaside puhastussüsteemid on õrnad ja kallid
Kasutatud auto ostmise üldine checklist

Kasutatud auto ostmine on loterii ja “Kolgata tee” olnud aegade algusest, sest peaaegu alati on ühel pool müüja lootus saada (pahatihti) majandusliku eluea lõppu jõudnud masina eest võimalikult suur summa ning teiselt poolt vastab sellele ostja lootus saada võimalikult odavalt uuevääriline auto.

Kuigi ka kõige hullemas seisus auto saab korda teha, võivad probleemse auto ohutuks ja kasutuskõlblikuks taastamise kulud ulatuda tuhandetesse eurodesse ning kord käest ära lastud auto pidamiskulud on samaväärsed või isegi suuremad, kui uuel liisinguautol.

Üks on olnud ajas muutumatu: ostjate petta saamine kasutatud autosid ostes on põletav probleem, lausa sellisel tasemel, et aastate eest sekkusid kasutatud autode turul toimuvasse riigiasutused kollektriivselt: Tarbijakaitse- ja tehnilise järelevalve amet (TTJA), Transpordiamet ning Maksu- ja Tolliamet tegid kampaania “Kasutatud auto osta targalt.”

Ka praegu jookseb üldisem tarbijate teadlikkusele suunatud kampaania, mille üks osa on ka kasutatud auto ostmine - seda tuleb teha mõistuse häält kuulates.

TTJA lehel on juhendmaterjal, mis tasub enne kasutatud auto ostma hakkamist läbi töötada ja kuigi põhjalik kontrollimine tundub tüütu, tuleks sellesse süveneda ja kirja pandut tõsiselt võtta, sest tuhandetesse eurodesse ulatuvaid remondiarveid ei taha ju keegi maksta. Ei müüja ega ostja.

On üks vahva ütlus: kehva kvaliteedi kibedus annab tunda veel kaua pärast seda, kui odava hinna joovastus on möödunud. See kehtib ideaalselt ka kasutatud autode ostmisel.

Eelnev on nö põhiline mida kasutatud autot ostes peaks teadma. Toodud viited aitavad võimalikult turvaliselt autot osta. Kuid lisaks räägime täna üle veel mõned asjad, millest eraldi vähem juttu tehakse.

Rooste on kõige suurem probleem

Üle 10 aasta vanustel autodel Eestis on praktikas peamiseks probleemiks rooste. Kui auto on pikemalt Eestis sõitnud ja sellele pole tehtud korrosioonitõrjet, võib tehnoülevaatuse läbimine osutuda suureks probleemiks, sest roosteauke üheski autos olla ei tohi.

Rooste ei olegi niiväga probleem auto pealispinnal - roostemullitavad või lausa auklikud uste servad, karbid ja tiivad suudab müügiks odavalt ära peita iga keskmine remonditöökoda ja ainuüksi sel põhjusel ei tohi lasta tähelepanul hajuda, kui auto värvipind on veatu, läikiv ja roostevaba.

Pealegi müüakse tänapäeval kaubandusvõrgus imeliste omadustega aineid, mis ajutiselt auto väga kenaks teevad ja seda teavad ka kogenud automüüjad. See pole ainult nurgataguste “urgaste” probleem: Isegi nooblimad automüügikohad suudavad müügieelse ettevalmistusega auto visuaalsed puudused pea märkamatuks peita. Ajutiselt.

Teede soolatamise tõttu on kõige suurem rooste peidus autode põhja all, kuigi ka seal on võimalik värske mastiksiga ja suvaliste paikadega murekohad ära peita. Rusikareegel on see, et kui auto välispind juba natukenegi mullitab, siis võib põhja alt lausa auke leida. Rooste korraliku likvideerimise hind ulatub tuhandetesse eurodesse.

Lihtne pilk auto külje pealt põhja alla ei näita midagi - enamasti on seal plastikust katted, rooste on katete all, nurgatagustes, õõnsustes ehk põgusa pilgu eest peidus. Roosteprobleemide tuvastamiseks tuleb kindlasti auto kas ülevaatuspunktis või usaldusväärses remonditöökojas üles tõsta ja põhjalikult läbi uurida.

Lõpuks on kontrolli eest makstud mõned kümned või isegi sadakond eurot väga odav, kui sellega õnnetu auto ostmata jääb. Roostes auto koht on kas restaureerimises (kallis), romulas või metalli kokkuostus.

Uuemad autod, uued riskid

Paarkümmend aastat tagasi kehtis põhimõte, et mida uuem auto, seda parem. Aastatuhande vahetuse kandis ehitatigi veel väga häid autosid, aga kõige headuse juures on needki tänaseks suuremas osas lõpuni sõidetud - vanus teeb ka parima tööloomaga üks-null.

Sel sajandil on autotööstus liikunud selles suunas, et esiteks on autod muutunud äärmiselt keerukateks, tundlikeks hooletuste suhtes ja teiseks ei ehitata autosid enam vastu pidama võimalikult kaua. Põhjuseks on nii tarbijate eelistuste kiirem muutumine ajas, üldine tarbimisühiskonna mentaliteet, keskkonna- ja turvanõuete järjepidev karmistumine jpm.

Lisaks on muutunud autode kasutamine - autodega sõidetakse palju lühikesi otsi, istutakse linnas ummikutes ning autode hooldust tehakse nii vähe kui võimalik. See kõik tähendab, et autod kuluvad kiiremini ja nii pole haruldane leida turult 2014. aasta auto, läbisõiduga 200 000 km, mille õigem koht on utiliseerimises ehk remont ja pidamine pole enam kuidagi majanduslikult mõttekas.

Erandeid on ja korralik hooldus pikendab auto eluiga, kuid näiteks rääkisin hiljuti ühes remonditöökojas autode üldisest tehnilisest seisust ja hooldusest ning keskmine auto on hooldamata ja käest ära lastud. Ja tihti kõlab omanikult sinna juurde: “panen auto kohe müüki, vaja lihtsalt ülevaatuselt kuidagi läbi saada.”

Kõige hullem asi, mida keegi võib pimesi osta, on 5-10 aastat vana auto, mida pole veel üldse remonditud, mida on hooldatud minimaalselt ehk ainult esinduse graafiku järgi ning millel läbisõitu 150 000 või enam kilomeetrit. Tihti võib sellise müügikuulutusest lugeda: “väga töökindel auto, pole kordagi teele jätnud ja pole pidanud remontima.”

Ära osta läbisõitu, osta hooldusajalugu

Kui autot on hooldatud miinimumprogrammiga ja pole üldse remonditud, võib olla kindel, et pigem varem kui hiljem tuleb kõik suuremad remondid uuel omanikul teha - nii kuluosad veermikus kui mootoris. Näiteks mootorikettide vahetus on üks kallis asi, mis täna autoomanikke kurnab, ketiprobleemide põhjuseid on kaks: kas kehvasti disainitud toode või puudulik hooldus.

Kahjuks panevad paljud oma tranduleti müüki just siis, kui suurem remondivajadus hakkab endast märku andma. Seega, kui mõni aeg tagasi räägiti palju autode läbisõidust ja selle õigsuse kontrollimisest, siis tänases maailmas on läbisõidust olulisem, et autot oleks hooldatud ja remonditud rohkem kui vaja. Arvata, et mõni auto ei lagune, on naiivne.

Kaasaegse auto riskantsus seisneb ka selles, et neil on remonditavaid asju palju. Pisikese Opel Corsa küljes on rohkem tehnikat kui eelmise sajandi luksusmasinatel.

Tagatipuks ei ole tihti võimalik ühte purunenud pisikest detaili vahetada, vaja on tervet uut mootorit, käigukasti vms. Kui varem olid 250 000 km läbisõiduga autod teises nooruses, siis kaasajal kipub tavaliseks, et juba enne 200 000 km läbimist vahetatakse mootoreid, käigukaste - mõned ei olegi disainitud kauem elama, mõned surevad kehva hoolduse kätte.

Heitgaaside puhastussüsteemid on õrnad ja kallid

Täiesti uus dimensioon kasutatud auto kontrollimisel on keskkonnanõuetest tulenev “rohekola” ehk heitgaaside puhastussüsteemid ja nende tervis. Tahmafiltrite ja AdBlue süsteemi välja programmeerimine on omaette remondiharuks kujunenud, EGR süsteemi “pimedaks” tegemine samuti.

Iseenesest kasulikud liigutused ja lükkavad kalli remondi vajaduse edasi, aga on vaid aja küsimus, kui selline auto enam ülevaatust ei läbi. Samuti pole eemaldatud “rohekolaga” masinatega asja näiteks Saksamaale, kus taoline auto politsei poolt esindusse pukseeritakse ja sõidukeelu saab. Eemaldatud rohekola tagasi paigaldamine autole maksab tuhandeid.

Seega kaasaegset autot ostes otsi neid, mida on ohtralt remonditud ja hooldatud. Mõtle ja arvuta mitu korda, kas äkki poleks majanduslikult mõtekam täitsa uus auto osta.

Kasutatud auto ostmise üldine checklist

• Auto taustakontroll interneti ja registrite abil. Transpordiameti lehel on võimalik saada Eestis registreeritud auto kohta kogu teadaolev tehniline informatsioon, sh läbisõit, ülevaatuste otsused ning eelmiste omanike arv ning Liikluskindlustuse fondi lehelt saab kontrollida sõiduki avariilisust. Avariilisusest saab tihti alguse näiteks läbiv rooste ning rohked omanikuvahetused kõnelevad nukrast ajaloost
• Vii auto kontrolli margiesindusse või kui sinna ei saa kohe löögile, siis muusse remonditöökotta või vähemalt ülevaatuspunkti. Kaasaegse auto puhul on proovisõidust, läbi logistamisest ning visuaalsest kontrollist olulisemgi autole arvuti külge ühendada ja põhjalikult uurida, kas ja mis auto ajus toimub. Arvutit ei asenda ükski autoasjatundlik sõber, rehvi toksimisest rääkimata. Kõige suuremad probleemid aga võivad olla peidus just auto ajus.
• Kontrolli hooldusajalugu. Auto müügiks ajutiselt korda teha pole teab mis kunst. Kui hoolduse kohta infot ei ole, kõnni sirge seljaga minema ja leia muu auto. Seetõttu tuleb pigem sukelduda hoolduste ajalukku ja otsida isend, mida on palju remonditud ja ettenähtust paremini hooldatud. 10 000 km õlivahetusvälbaga tarbitud ja 300 000 km läbisõiduga auto on tõenäoliselt parem valik, kui 30 000 km välbaga hooldatud ja 150 000 km sõitnud isend.
• Kontrolli müüja tausta. Müüja nime Google otsingusse sisestamine võib anda infot müüja kohta - näiteks kas ta on varem petnud ostjaid. Sotsiaalmeedia ja margifoorumid annavad nii müüjate kui autode kohta vahest head informatsiooni.
• Endiselt kehtib põhimõte: Leedust tulnud ja aktiivsete autoärikate poolt müüdavatest autodest hoia eemale, isegi kui need ahvatlevalt soodsa hinnaga on. Odaval hinnal on põhjus ja ilmselt pead kõik säästetu ja veelgi enam hiljem juurde maksma remontide näol.
• Ja viimasena, aga mitte vähem olulisena: kindlasti sõlmi kirjalik leping. Põhjalik, detailne. Selles peavad kirjas olema auto müüja lubadused selle kohta, mis kvaliteediga auto on (väga heas korras, rohkelt hooldatud jms). Ainult korraliku lepinguga saab hiljem vajaduse korral oma õigusi kaitsta.